Flöödi luuletus Vanavanemate mälestus, vana  …Ma annan endast parima,et sind läbi aegade hoida.Ma vannitan teid õlides ja vaikudesnagu oleksid sa elus,nagu poleks sa lihtsalt mälestus,mille ma panen elu, hinge,nagu Arutam teeb sel hetkelminusse ja nüüd uuesti. Vanavanemate mälestus, vana puit…Inimene võttis su õigel hetkelüles ja sa ei läinud maa peale tagasi.Ta nikerdas teid ja leidis tarkuses punktid,kus tema hingeõhk teie mälus laulaks.Elu harmoonia, mis peegeldab seda maailmapühas ilus. Sina, Arutam, hingad mu kehasse Vaimu.Minu elu laulabaastaaegademöödumisele ja see on ilus.Sinu mälestus, vanaisa,kas mu elu võlub, kui inimene puhubja äratab sind oma Vaimu jagades?Teie kriiskav vanaisa, kesvoolab valges kunstis,šamaani kätes, sõrmedes ja sulgedes:kas ta toob mu ellu harmooniat, kui ma vaatan,kuidas mäletanlõpmatut täiuslikkust, mis on ainult harmooniamu silme ees, iga päev?

Püha tunne, sa niisutad hommikuid valguses, mis armastab meid leida.„Uwishin“ (šamaan) kogub selle hüüdu, mähituna loitsudesse, mis tõmbavad meestele lootust ja ravimeid. Tegin oma musta karvase koonu märjaks, et viimane pilk selle hetke südamesse säraks. Kus sünnib elu ja joonistatakse ime, mis džunglis laulab. Ja lehtede ja ritsikate väsimatu hõrgu mürina keskel sõbrunen igaviku vooluga. See teemant, mille Vaimu püha kohalolek lihvib tema näoklaasiks. Olles õppinud tundma puude rahulikkust, ootan nende hellituse paranemist, kuhu toon sõdalase valu, kes võitleb tõe eest, mis teeb meist inimese. See tõde nutab, kuid keset kõige ilusamat muusikat ja püha lummust väriseb see inimsüdant, meenutades Sulle, Arutam (Suur Vaim). Et sa elad kõiges, sa lööd tähtedega harmoonias olevate olendite südametes. Midagi, mida sa pole kunagi

Arutami (Suure Vaimu) hääl ilmub džunglis lakkamatult kõigis asjades. Päeval ja öösel libiseb tema sosin läbi tüvede, lehtede, tuulte, sulgede ja nahkade. See muudab oma tooni ainult kummardusena taevale ja ajale, mis naudib oma püha kohalolekut. Kuigi see kõik on ülim tõde, mis ilmneb karjuvates lauludes, lõbustab vari meie tähelepanu, kuni ühel päeval täiesti segaduses küsime endalt, kes me oleme. Kuldsete ja hõbedaste tulede vahel kaob aeg, häirituna igatsusest, mida me kunagi ei vajanud. Kuidas ma mõistaksin Suurt Müsteeriumi, kui Ta ise ei „räägiks“ minuga? Mu vanemad õpetasid mulle, et nende hääl kõiges on ilmsitud. Et kui ma võtan tasakaalu õige suhtumise kaudu, siis sel imelisel ja kordumatul hetkel võin jälgida selle võlu sinna, kus ta on joobunud omaenda tekitatud

Maailma loomine oma vastupanust ammutades distantseerib meid oma olemusest. Me ei saa end „mina“ mängus määratleda, samal ajal kui pildistame ja naerame teadmatusest homse üle. See tendents tõukab meid läbikukkumise poole, isetekitatud hukkamõistus, mis kipitab ja tätoveerib metsalist. Sõdalane reageeris iseloomu ja jõuga, tõstes lahingut igal koidikul. Varju kavanditele allutatud metsalisel pole hetke ega nurka, et rahule alistuda. Tema soontes voolavat õnne ignoreeritakse muude teda neelavate eesmärkide teenistuses. Ta ei saanud kunagi midagi väärilist vastutasuks ja seda võimalust pole isegi olemas. Just looduslike tõendite sidusus ja vaatlemine tõmbab palee akende kardinaid. Tilkhaaval kirjutame alla asfaldile, mis murrab meie põlved ja vöökoha. Tilkhaaval jätsime punase tindiga joonistatud marsruudi kaardi, mis tahtis metsalist alistada. Ja ma ütlen, et tahtis, sest on olnud

Inimese tee eesmärk šamanismis on taasavastada ühendus Arutamiga (Suur Vaim). Inimene peab oma tunde vabastama, meenutades, kust ta tuli ja kuidas ta sündis. Meie keha ja ka selle tunne lähtusid eksistentsi sügavustest, et eksisteerida täielikus ühenduses iseendaga; tuikades ja hingates oma mööduva sära igal hetkel. Kõik muud eesmärgid peale selle lähtuvad ebaselge vastupanu konfliktist, mis vastab nimele ja kukub tahtlikult läbi oma kahjuliku olemuse ilmse viljana. Kuigi me osaleme tseremoonial, mõeldes paljudele asjadele, paljudele eesmärkidele ja eesmärkidele, peame lahti laskma sellest koletisest, kes igatseb.  Konfliktide tulemustel või lahendustel, mida me otsime, on üks mürgitatud juur. Kes iganes asetab end viimase tunde suurde otsingusse ja teadvustamisse, suudaks millegi tähtsusetuna lahti harutada need väikesed sõlmed, mis pingutavad tema „mina“ konflikti. Nad peavad

Arutam (Suur Vaim, Elu) on täiuslik kristall, mis sisaldab kogu eksistentsi ühes Suures Tundes. See on täiuslik intelligentsus maailma taga, mida me näeme, mis igavesti lähtub omaenda armust. See on harmoonia, mis hoiab püha täiuslikkuse puutumatuna, muutes selle surematuks ja igavesti auväärseks, kusjuures aja möödumine vääristab seda ja avastab ammendamatult uusi imesid. See püha kristall on rahu, mis on karastatud kõige rahulikumas ja rikkalikumas maitsetuses. Iga iha naeruvääristab end lõpmatu tunde ees, mis kätkeb endas kõiki tundeid oma madalaimates hämaruses ja kõige uhkemates apogeedes, silmapilkselt. Inimene, kes alistub sellesse transsi, puhkab täiuses. Ja loomulikus intelligentsuses, mis ta on alati olnud, mõistab ta minevikku ja hülgab selle kaastundes, hingates vabalt Arutami sellel ühel hetkel, mis laulab, Suure Tunde igaveses ookeanis. Taevas,

Püha tunneet joonistate end tubakalehele.Sa liigutad ööd, et panna see nutmamu savikausi tumedates tilkades. Märjad pisarad, mis põlevad…Nii nagu kõige sügavam ja külmem öö,naasevad soojas valguses ja laulus,teie märja hädaldamise sügav pimedussüüta selle mehe Vaim, kes sind hingab. Milline õnn on maailma oma käes hoida.Must öö, mis hingab ja vilistab sädelevaltKohiseva jõe kaldal.Sa libised anakonda mustadesse pisaratesse,mida mu vanavanemad õppisid korjamaja kanna selle sisu… südamesse.Nad suutsid mäletada, nad suutsid mõista…Lihtsalt tunne sindneid hellitas instinkti tuulJa öö oigas, nagu pantri nahkTa tõuseb karjudes püsti,Läikiva otsa näitaminehõbedase tähe küünistest. Oo Arutam!Sinu püha ligiolu elab kõiges,Sina oled valgus, sa oled vesi ja sa oled maa.Sinu maitsev tunne on Täiuslikkuse kristalligavesti läbi imbunud omaenda armust.See tunne sisaldab kõike,Südames pekslemineja esivanemate laulus karjumine.Kutse elule, mis

Šamanism on eluviis, läbides oma eluaastad ühenduses kogu eksistentsitundega. Võimalus hingata, ilma seda tahtlikult rikkumata, sulas täiuslikkuse kristalliks. Kristall, mis sisaldab kogu eksistentsi oma suures tundes, mis voolab püha survega meie soontes, tuikades oma püha puudutust mõõtmatu naudinguga, soojendades meie liha ja luid, olles tõeline jõud, mis jookseb kõigis olendites. Šamanism toob inimese lähemale tema sügavaimale tundele, selgitades, et on olemas vastus nende muredele, kes unustasid. Ta selgitab, et rahu on kindluse puhkus, usk, mis on majutatud lõpliku teadvustamise sadamasse. Ta kasutab taimi tunde päritolu internaliseerimiseks, meid sünnitanud elu poole, et mäletada ja viia tunne tagasi õigesse kohta, kus ta tunneb ära oma täiusliku olemuse ja on igavesti läbi imbunud omaenda armust. See tunne ei ole midagi, mis aitab kaasa

Konverents juuni 22, 2017 Natem (Ayahuasca) on aine, mida tarbitakse ja mis nõuab seetõttu seedeprotsessi. Nagu sellistel juhtudel alati, võtab seedimine veidi aega. Selle protsessi edenedes imendub veelgi rohkem printsiipe, mis muudavad oluliselt meie taju, keha ja teadvust. Tundide möödudes neelab keha omadusi üha enam ja me tunneme, kuidas meie teadvuse tajumine järk-järgult muutub. Loomulikult toimub Ayahuasca võtmisel seedimine ja lõpuks ladestumine. Kogu selle protsessi käigus reageerib meie keha nii, nagu oleks see anakonda: see võtab ekstraktist võimalikult palju essentsi. Mida kauem Ayahuasca meie kehas püsib, seda rohkem omadusi me omastame. Vastupidi, mida kiiremini see meie organismist lahkub, seda vähem on materiaalset omastada: neelduvaid printsiipe on vähem ning ka füüsilisi ja psüühilisi muutusi on vähem. Kui me katkestaksime joomise, seedimise,